Mida klassijuhataja ei tohiks ja mida võiks teha, kui ta klassis on kiusamist?

Kirjeldus

Eestis on palju koole, kus pole tugispetsialiste piisavalt ega ka KiVa programmi. Siis on kiusamise teemal ainus vastutaja klassijuhataja.

Samas on meil olnud vähe põhjalikke uuringuid kiusamise psühholoogiliste põhiküsimuste kohta. Pigem on kord aastas küsitlus kiusamise esinemissagedusest, kus paljud kiusajad või kiusatud kindlasti ausalt ei vasta. Muidu oleks kiusamist nende uuringute järeldusi arvesse võttes palju vähem.

Minu arusaamised kiusamise psühholoogilisest tagamaast on tekkinud eelkõige erinevate maade uuringute  sisu analüüsides ja oma kogemustest, kus olen näinud sekkumismeetmete rakendamise tagurpidi tulemusi. Ehmatav oli lugeda ka Soome noorte ja lapsevanemate kommentaare koolitulistamisega seotud kiusamiste kohta. Ka KiVa programmi kriitikat.

Seetõttu püüan jätkuvalt leida teist vaadet ja sekkumisviisi, et psühholoogina toetada eelkõige klassijuhatajaid.

Kuidas kujuneb üksikul lapsel-noorel soov kedagi kiusata ja kuidas saaks teda selles peatada? Kiusamine mingis grupis või kooliklassis on selle grupi arenguhäire, selliste psühholoogiliste tagajärgede ilmnemine, psühholoogiline grupi “haigus”, mis on seotud mittetoimivate reeglite ja grupiliikmete omavaheliste kiivas suhetega.

Soomes on palju rohkem hakatud rääkima ka laste ja noorte “pahaolust” (pahoinvointi) ehk heaolu puudumisest koolis, kuigi neil on juba mitu aastakümmet olemas üleriigiline kooliheaolu analüüsi keskkond internetis. Ometi on paljude eri rahvusest õpilaste pered erineva elatustasemega ja kodukultuuriga. See kandub kooli ja laste psühholoogiline heaolu saab seal jätkuvat pingelisa. Just viimase koolitulistamisega seotult on “pahaolu” lisandumisest räägitud ja otsitakse lahendusi. Palju muret on toonud lisaks laste pidev sukeldumine digimaailma ja selge pilgu kaotamine reaalsuse suhtes. Empaatia teise inimese suhtes kaob, kui kõik näib toimuvat nagu mängult. Noor võib sattuda ka halva mõjuga sotsiaalmeedia gruppi, kus propageeritakse või kiidetakse heaks nii vägivalda kui lausa koolitulistamist.

Kiusamise tõkestamise jaoks on vaja mõista, millist rolli mängivad klassis ükskõiksed, pealtvaatajad ja kaasaelajad. Nendeks võivad olla ka aineõpetajad, kes tegelevad tunnis oma ainega ega märka kiusamiskäitumist, lausa toetavad seda oma ükskõikse suhtumisega või poolte valimisega.

Kindlasti on kiusaja(te) toetajateks kõik need kaaslased, kellel pole soovi, oskust või julgust kiusatavate kaitseks välja astuda. Kes ise maandavad oma pingeid ja viha või naudivad vägivaldset käitumist. Mõnikord on nad seda sotsiaalmeedias või videomängude kaudu näinud või niiviisi õppinud, aga ise pole julgenud teostada.

Kiusamise toetajateks võivad olla veel need täiskasvanud, kes ei ole saanud aru kiusamise varjatud, salajasest ja keerulisest süsteemist, kus rollid võivad vahetada kohti ja kiusajast võib saada ohver.

Kahjuks lisavad kiusamisele õli tulle täiskasvanud, kelle autoriteet pole kiusaja takistamise jaoks piisav, aga kes loodavad, et ainult vestlused, “sõnade peale lugemine” või avalik arutelu kuskil ümarlauas lõpetab kiusaja emotsionaalse või füüsilise vägivalla. See on kõige suurem viga, mida ka Soome uuringutes on palju välja toodud.

Mida siis ei tohiks ja mida saaks teha, et oma klassis püüda kiusamist ennetada juba algklassides? Alustame oma veebinariga just väiksemate klasside olukordade üle arutlemisega, et kiusamisega harjumine klassis ei kinnituks.

Veebinaril räägime kiusamise põhiküsimustest:

• Miks kiusaja kiusab? Kuivõrd täiskasvanute sõnad ja vestlused saaksid teda selles peatada?
• Miks mõni laps satub ohvriks rohkem kui teised? Kuivõrd sõltub see klassis valitsevatest suhetest ja mikrokliimast?
• Kuidas tekivad sellised pealtvaatajad, kes ei asu kaitsma kiusatavat? Kuivõrd on nemad süüdi kiusamise kestmises?
• Kuidas õpetajad võivad kiusamisele hoogu juurde anda? Miks nii juhtub?
• Keda veel kaasata oma klassi kiusamise ennetusse ja lahendamisse?
• Millised on levinumad vead, mida teevad täiskasvanud ja mille tõttu saab kiusamine veel hoogu juurde või läheb “põranda alla”?
• Mida klassijuhataja saaks selleks teha, et kiusamist oleks vähem või see lõpeks üldse tema klassis?

Olete oodatud veebinarile!