Tiia Lister hariduspsühholoog
Avaldatud Postimehes 4. märts 2020
- Poiste haridusprobleemid tulenevad haridussüsteemi jäikusest
- Õpetajad on harjunud õpetama viisil, mis ei arvesta poistega
- Poisid vajavad õppimiseks mõtestatust ja rohkem iseseisvust
Kui kaasava hariduse aluspõhimõte on lapse ümbritseva keskkonna kohandamine just tema vajadustele, siis meil on siiani tavapärane üldine arusaam, et lapsel, kes ei saa koolis hakkama, on endal mingi viga küljes, kirjutab hariduspsühholoog Tiia Lister vastuseks Marin Ehala kommentaarile.
Kui haridusministeerium sõnastab uues haridusseaduses kaasava hariduse aluspõhimõttena arusaama, et igal lapsel võib ajutiseltki olla vajadus erilise toe järele koolis, siis Martin Ehala nimetab poistega hariduses toimuvat poistele omaseks «hariduspuudeks» (PM 3.03), olgugi et jutumärkides.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Poistel sellist üldist puuet hariduse mõttes pole – on mõnede täiskasvanute kivistunud harjumus teha iga päev ikka oma tahtmist ka õpetamises ja poisse õppima sundides.
Kui kaasava hariduse aluspõhimõte on erivajadusega lapse jaoks teda ümbritseva keskkonna kohandamine just tema erivajadustest tulenevatele vajadustele ja eripärale, siis meil on siiani tavapärane üldine arusaam, et lapsel – näiteks ühel poisil –, kes ei saa koolis hakkama või lausa kukub koolist välja, on endal mingi viga küljes. See n-ö meditsiiniline arusaam on mujal maailmas ammu ajalugu, aga Eestis toimib siiani kogu koolisüsteem, tugisüsteemide ülesehitus ja teenuste korraldus endiselt selle arusaama alusel.
Küsimus pole poiste ega ka tüdrukute viisis ja võimes õppida, vaid õpetajate ja koolijuhtide soovis klassis oma koolikeskkonda ja õpetamisharjumusi analüüsida, ja igale õpilasele sobiva õpikeskkonna luua.
On ka meil nüüdisaegseid koole, kus küsitakse ühiselt õpetajate meeskonnana: millised lapsed meil on, mida nad vajavad heaoluks, positiivseks arenguks ja õppimiseks? Siis lepitakse kokku, kuidas meil õpetatakse, ja otsitakse koos lahendusi nende laste jaoks, kellele traditsioonilised õppeviisid ei sobi. Nendes koolides analüüsitakse tunni olukorda, ka õpetajate käitumis- ja õpetamismustreid, ning lähenetakse õpilasele individuaalselt. See tähendab õpilastele valikuvõimaluste andmist nii selles, kuidas õpitakse – paaristöö, rühmapõhine õpe –, kui ka selles, kuidas keegi eelistab ja ise kõige paremini õppematerjaliga tööd teha tahab. Siis on ka poistel võimalus valida oma parim viis õppimiseks – kasvõi skeeme joonistades, paaristööna intervjuusid koostades, praktilisi katseid tehes.
Olen üle kümne aasta nõustanud koole, kus õpetajad ei tule toime poistega seotud probleemidega. Poisid segavad tundi, käituvad halvasti, on agressiivsed. Kui teha kokkuvõte nendest enda ja kolleegide kogemustest, siis üldjuhul jõuab kolme põhiteemani. Esiteks, õpetajad on harjunud teatud viisil õpetama ega ole nõus oma õpetamisstiili muutmiseks poisse kuulama. Teiseks, enamik poisse ei suuda õppida ilma tähenduslikkuseta, arusaamiseta ja süsteemita, aga nad ei oska seda küsida, ennast selles olukorras kaitsta, ja nii nende enesehinnang kukub kolinal. Kolmandaks, poiste ettepanekute arvestamata jätmine ja sellega nende mitte austamine ajab nad lõpuks närvi ja nad kas loobuvad õppimast, hakkavad mässama või lausa lahkuvad platsilt.
Küsimus pole poiste ega ka tüdrukute viisis ja võimes õppida. Küsimus on täiskasvanute – õpetajate ja koolijuhtide – soovis, võimes ja praktilises tegevuses koolis, klassis selleks, et oma koolikeskkonda ja õpetamisharjumusi analüüsida, iga õpilast tundma õppida ja neile sobiva õpikeskkonna luua. Eelkõige algab see koolijuhist. Kui iga koolijuht võtaks tõsiselt seda, mida ta tundide ajal koridoris jalutades klassides toimumas kuuleb, siis hakkaks meie kool muutuma ja poisid ka õppima.
