Tiia Lister hariduspsühholoog
Avaldatud Postimehes 28.oktoober 2020
- On vaja selget kontseptsiooni süsteemsest lähenemisest hariduselule
- Õpetajate tegelikest raskustest ei räägita
- Paljudes koolides puudub õpetajale vajalik toetus ja koostöö
Kriisi põhisisu Eesti hariduselus on valdavalt olnud tabuteema, kuigi kriisist on räägitud aastakümneid. Sõna pole võtnud veel põhikooliõpetajad, kuigi just neil on kõige raskem, kirjutab hariduspsühholoog Tiia Lister.
«Tormisõlm» on just põhikoolis: õpetaja abitus toimetulekul keeruliste klassidega, erivajadustega lapsed, rahulolematud vanemad, varjatud kiusamine ja õpetaja üksindus ilma püsiva toetuseta tugimeeskonna poolt, sest paljudes koolides seda polegi. Ükski raha seda töötingimuste raskust enam kinni ei maksa.
Leevenduseks on räägitud suurepärastest PISA-tulemustest või tehtud mõni uus arengustsenaarium, et pilgud mujale suunata või anda lootust kriisi lahenemiseks. Palgateemat pole poliitikutel olnud raske summutada – raha ei ole ja õpetaja elab maapiirkondades paremini kui teised. Pealegi on koole, eriti eliitkoole, kelle mainet lihtsalt ei saa kriitikaga kahjustada. Selle tõttu on ka ajakirjanduses kirjutatud enamasti «töövõitudest», mitte sisulistest raskustest koolianalüüsi tulemuste järel.
Põhjalikke analüüse hetkeseisust polegi tehtud, sest selle jaoks on vaja selget kontseptsiooni süsteemsest lähenemisest hariduselule. Aktuaalsed teemad vahelduvad kiiresti – süsteemiga pole aega tegelda. Distantsõppe tõttu selgus, et on vaja suure sammuga aidata järele osa õpetajate digioskusi. Aina tulekahju kustutamine! Sellest pole tervikpilti kellelgi, kui erinevad mured on argipäevas kooliti ja miks õpetajate kannatus katkema hakkab. Tallinna eliitkoolides on «tulipunktis» õpetajate karjääriredel ja uuenduslikud õppemeetodid, väikestes maakoolides aga õpetaja toimetulek isegi 4–5 erivajadustega õpilasega klassis.
Koolikriisi senised ilmingud on puudutanud põhiliselt lapsi ja peresid. Õpetajate tegelikest raskustest ei ole sobinud rääkida. See, milline on paljudes koolides klassikliima ja õppekeskkond ainetunnis, on avalikkuse ees saladus. Kui õpetaja ei tule mõne klassiga toime, siis on see vaikimisi tema süü, kuigi avalikult rakendatakse meetmeid õpilaste suhtes. Probleemsed õpilased saadetakse klassist välja tugispetsialistide juurde, kui neid on koolis olemas. Teised, kes lärmi pärast või õpetaja selgituste keerulisuse tõttu õppida ei saa, peavad õppima kodus õhtul lapsevanemate abiga. Tervistkahjustav õpikeskkond ja õpetaja ebaedukas toimetulek tunnis – see on nõiaringi esimene lüli.
Erivajadustega lastega klass, kus õpetamine ja juhendamine on üksi õpetaja õlgadel, on õpetaja tööstressis palju suurema osakaaluga kui tema väike palganumber. Kui igal argipäeval ootab õpetajat ees käitumishäirega õpilane, kes kogu õpetaja tunniks ettevalmistuse omatahtsi pea peale keerab, siis õpetajal tööga rahulolu pole. Kui lisanduvad veel ainega seotud õpiraskused, mille tasandamist õpetaja ei oska korraldada, järgneb rahulolematus teiste osapoolte suust. Nii lapsevanemad kui ka juhtkond ärrituvad, kuigi peaksid toetama, aga ka nemad ei oska.
Paljudes koolides on üldine tööstressi tase nii kõrge, et kõige kergem on pärast tunde kohe koolist ära minna.
Teine nõiaringi lüli on oma kooliajast pärit, nüüd aga mittetoimivad õpetamise eeskujud. Noorte õpetajate puhul võivad olla eeskujuks oma kooliaja õpetajad. Eriti õpilaste koostöö korraldamise, hindamispõhimõtete, kodutöö hulga või käitumisprobleemide ennetamise ja lahendamise osas. Õpetaja kartmisele, tema üksinda tahvli ees aine selgitamisele, paindumatu õppekava eesmärkide täitmise nõudmiseks ülesehitatud tund lihtsalt enam ei toimi. Õpilane ei ole sellisest tunnist huvitatud, sest ta tahaks õppida enda moodi ja enda huvist lähtudes. Kahjuks teisi võtteid pole ülikoolis piisavalt praktikas harjutatud ja õpetaja on hädas.
Kolmas nõrk lüli – kui kaua noor õpetaja üksinda uues koolis suudab? Kõigil on palju tööd, pole mentoriks olemiseks aega. Tema uuenduslikud võtted ja loomulik õpilastele meeldimine võib tekitada arusaamatusi. Paljudes koolides on üldine tööstressi tase nii kõrge, et kõige kergem on pärast tunde kohe koolist ära minna. Noored õpetajad peavad vastu vaid 4–5 aastat ja siis lähevad kas mõnda teise kooli, kus sõbrad ees, või lausa teisele tööle.
Õpetajakutse nõiaringi kõige nõrgem lüli on toetuse ja vajaliku sisulise koostöö puudumine paljudes koolides. Isegi TALIS 2018 uuringus on see puudujääk välja toodud. Õpetaja autonoomia ja enesetõhusus on teoorias head toimetulekutegurid, sellest räägitakse palju. Aga need on õpetajatest imeinimesed, kes suudavad korraga üksinda ja oma tarkusega toime tulla nii aineõpetamise, klassis kui ka õppekeskkonnas juhiks ja õpilase juhendajaks olemise, käitumisprobleemide ja õpiraskustega õpilastega ning kõigi ülejäänud kohustustega.
Erivajadustega laste toetamine on väljakutse heaks koostööks. Kahjuks lähtutakse vanast mudelist, kus loodetakse last «remontida» väljaspool klassi ja ilma õpetajata, nii pole saanudki olla mingit tulemust. Õpetaja peab keerulise ja muredega lapsega enamasti üksi hakkama saama. Ei aita siin «lapse manuaalid» ega ka õpetaja episoodilised nõustamised ilma õpikeskkonna põhjaliku analüüsi ja kohandamiseta.
Õpetaja pideva, plaanipärase ja professionaalse toetuse puudumine tugimeeskonna näol koolis on kõige suurem õpetaja tööstressi, töökoormuse, tema magamata ööde ja kooliga seotud vastumeelsuse tekitaja. Mitte ükski inimene ei saa tunda rahuldust oma tööst, kui ta peab pidevalt tegema asju, mida ta ei oska, ei saagi osata, sest see pole tema valdkond. Paljude õpetajate kannatus on katkemas ja ainult vanema põlvkonna õpetajate harjumuslik kannatlikkus, kohanemine oludega või hirm mujale tööle minna on hoidnud neid koolis tööl.
Nõiaring sulgub, kuna koolis õppivad õpilased näevad seda kõike pealt, neid probleeme klassis, õpetajate töötingimusi, õpilaste suhtumist õpetajatesse ja paljude õpilaste puuduvat õpimotivatsiooni. Kes neist küll tahaks minna suure rõõmuga õpetajaks õppima ja tulevikus kooli tööle! Ilusate strateegiate kirjutamise asemel alustaks äkki sisuliste analüüside tegemisest, koolis töötamise raskuste väljaselgitamisest ja õpetajate süsteemse toetamise ülesehitamisest igas koolis, omavalitsuses.
