22.õppetund 21.sajandiks – kriisi õppetund, mis pöörab maailma.
Mai 2020
Maailm pole enam endine – seda kordavad kõik, ehkki mõned neist ootavad eelmise elu tagasipöördumist.
Aga on mõistjaid, et endine on möödunud ja kahtlane on, kas sellest saab ikkagi väetis tuleviku jaoks. Kõik ei kasva sõnnikul – on olukordi, kus tuleb kogu muld vahetada ja kogu aluspind põhjalikult puhastada. Ka täna on nii.
See elu, mis veel sel aastavahetusel säras ja õilmitses, mille nautides šampuseklaase tõstsime – see on möödas. Tahame seda või mitte.
Usun, et need, kes elu üle on harjunud järele mõtlema, on sügavalt üllatunud nii väikese olluse – selle viiruse – mõjuvõimu üle panna maailm stopile!
Aga väiksemate kui millimikronite täpsusega maailmaseadused on ju kehtinud alati ja kõikjal – alates universumist kuni inimeluni. Üks imetilluke muutus – kasvõi ema raseduse ajal, asteroidide orbiidis, ravimi manustamisel – ja me ise ei valitse enam olukorda. Keegi võtab juhtimise üle ja see pole juhus. Juhuse jaoks on maailm liiga väärtuslik ja elud täpselt kooskõlas.
Elu tähendus ja elu mõte saavad täna kõige olulisemaks küsimuseks.
Kui me seda ei küsi, siis on raske edasi ennast petta või oma ärevusega edasi elada.
Kas aitavad 12 elumängureeglit, kui oma nahk on mängus? Ja nahk on meil kõigil seekord selles kriisis mängus – pikas kriisis enne, kui maailm kõigi jaoks muutub. Kas üldse muutub?
Kuidas küll inimene on püüdnud selgitada, miks inimajaloos oleks nagu mõned isikud saatuse poolt eelistatud ja teised hukkunud!
Looduslik valik – tugevam jääb ellu! Ka sotsiaalne valik – rikkam võtab võimu ja elab paremini! Nüüd digitaalne ja tehnoloogiline valik – kui pole internetis, pole sind olemas!
Võib ka rääkida – psühholoogiline valik – toime tulevad need, kellel hea stressitaluvus ja õpitud kohanemiskiirus. Aga otsustavaks saab 21.sajandil – suurte muutuste, looduskatastroofide ja pandeemiate sajandil – vaimne valik. Need, kes mõistavad armastust, ilmutust, hetke sügavat mõtet ja saavad sellega edasielamiseks rahu hinge.
See moodne petu-ideoloogia ja -praktika, et igast inimesest võiks saada maailmavalitseja – isegi kasvõi enda maailmas -, kukub sellesse uskuja jaoks kokku ühe viirusekandja aevastuse peale poejärjekorras. Võib olla palju mediteeritud ja oma emotsioone peas tuulutatud – hirm ei küsi ilmudes, kui eluinstinkt koos surmakartusega ennast tõeliselt ilmutab.
Muutused on suured, mitte meie ümber ja maailmas niivõrd, kuivõrd just inimelu mõtestamises. Tänavad on tühjad ja kõik istuvad kodus – mitte selles pole küsimus. Miks me seda teeme ja mis selleks sunnib – selles on asi! Et ajutine käsk – see on eneserahustamine! – aga see ei lähe mööda.
Kui inimene ise ei muutu olemuslikult, siis polnud maailma stopist kasu.
Inimlikuks inimeseks – veidigi lähedasemaks sellisele, mis avaldub Pilaatuse hüüdes: „ Ennäe inimest!“
Täna on maailmas palju südametuid inim-kiskjaid; digisõltuvuses, digijuhitavaid inim-roboteid; pea kaotanud või naudingunäljas inim- mängureid…
Nartsissismi – järgse ajastu saabumine – egoistlik ja ennast imetlev mina ei aita enam elada.
Inimliku edevuse ja upsakuse kasutegur jääb minevikku. Sellega enam ei teeni, sest pole ostjaid „Vaata mind!“ näitemängudele. Nii palju muud hädavajalikku ja tähenduslikku on teha.
Kui siiani on olnud vaateaknal kohustuslikult noor, terve, lihastes ja viimase moe järgi riides seksikas elunautija, siis maskiajastu teeb elamissooviga elutundjale oluliseks inimeste teod. Tähtsaks saavad tegude -inimesed, mitte enesekesksed enesenäitajad. Kui küsimus on ellujäämises, siis on mõistlikum hoida selle kõrvale, kes võib uppuvalt laevalt päästa, mitte sinna, kes oma silmavärvi laialiminekust probleemi tekitab.
Ego-keskne mõtteviis: „Kes ma võiksin küll olla? Kuidas saaks siit võtta viimast?“ ei tööta.
Mida rohkem vaadata peeglisse või katsuda krabada kõike endale – seda suuremaks läheb ahastus.
Ego-pühitsusega elukutsed muutuvad naeruväärseks. Lõbu on niigi olnud piisavalt ja aega veedetud lollitades, nägusid ära arvates. Reaalsus võtab kunstmaskid maha ja ellujäämiseks on vaja olla kaitsemaskides.
Maailm on muutumas täiskasvanuks. Kellegi lapsikud jonnakad tahtmised oma heaoluks on teistele vastuvõetamatud – seda nii kodus kui töökohas. Leitakse ise enda tee ja oma elu – avatud silmadega vaatajad näevad oma kutsumust ja väärtuslikkust, aga mitte end alistava teise teenijana tema pilli järgi vegeteerides. Kaassõltuvuse ajad saavad mööda, kui silmad lähevad lahti ja näed oma elu raiskamist meeldida püüdes.
Peaks õppima lastelt – nad on siirad ja ehtsad.
Tehtud ilupildid ja ilunäod, kasulikud mängud ja teesklus – pole lapse tase.
Lapsed pole enesekesksed oma olemuses, kui neid ahned täiskasvanud oma eeskujuga pole rikkunud. Lastel on südant ja halastust, nad ei mängita teisi oma tahtmist täitma, nagu ego-inimesed teevad – allutades nii lähedasi kui ka võõraid oma isekatele soovidele, elumängule ja iseendale teisi arvestamata.
Naudingute puudumine aitab, mitte ei ole elueesmärgiks. Elueesmärgid muutuvad – tühine kaob ja tähtis ilmub esile. Selgub, et on aetud taga valesid sihte, mis ei anna midagi ega paku ka rahuldust.
Nüüd ilmneb, et Freudil polnud õigus naudingute ainuvõimu kohta – see hedonistlik maailma ajajärk on möödas. Inimene on õppinud ennast tundma ja leidnud, et tema pole maailmanaba. Ja maailm ei lõpe inimese piiratud ja ülbe tarkuseillusiooni juures ega tema kasuahnete tahtmiste juures. Elu ja maailm ei ole inimese poolt taltsutatav. Kui see ka nii näib, siis on see ajutine illusioon.
Elu inim-dirigendid on kaotanud oma orkestri ja juhtpult on mujal, mitte nende tahtes ja peas. Kui olukordi ei mõista, on naeruväärne oma tarkuses ennast programmeerida pikalt istudes või punkti-vahtides.
Ego-keskne upsakas arvamus – inimene tahab, teab, teeb ja võtab – on möödas kõigil, kes pole pimedad. Või on teaduse- usku või teadvuse- usku – teadmata isegi täpselt, mida see endast üldse sisaldab või kujutab.
Küsimus pole inimeses ega robotites. Küsimus on nägemises ja ilmutuses, reaalses elus, mitte filosoofilistes mõttevälgatustes kamina või metsalõkke ääres.
Küsimus on lõppude lõpuks Jumalas ja Tema plaanis, tahtes ja selle mõistmises. Elu ja selle tähenduse mõistmises ka siinpoolsuses. Ja armastuses – suure ja väikese tähega.
Ühe inimlapse elu hind on alati olnud liiga suur – alates tema ema sünnitusvaludest, vanemate magamata öödest, arstide-õdede vajalikust hoolest haiglas mõne haiguse ajal, võõraste põllutööliste ränkraskest tööst selleks, et meil söök-jook oleks laual, poolpalgaga- palgata töötavatest moerõivaste õmblejatest kuni igavikulises mõttes Jumala enda Poja ristisurmani. Sellise hinnaga elu niisama eputamise ja lulli löömisega igapäevaselt lihtsalt ära ei saa raisata.
Ükskord võiksid vanemad, õpetajad ärgata ja tulutu sõnavahu asemel õpetada lapsi elu sügavamalt hindama, aitama nende kutsumust leida ja olema eeskujuks alandlikult tänades kõige selle eest, mida me keegi sellisel kujul ise väärt ei ole ega ka mitte ära teeninud. Maailma kaunidust ja selles rikast elu ei suuda keegi oma teenetega – olgu need nii suured, kui tahes – kinni maksta ega välja teenida. See kõik on meile armust ja kingituseks antud. Nagu kõik igavikulinegi, kui me seda suudame mõista.
Ainult elupimedad ja lapsikud enesearmastajad võivad lennutada loosungeid: „Ma väärin paremat ja mul on õigus paremale elule!“ Mis õigus, mis põhjusel ja mille eest? Muidugi edevad ja rumalad on sellega ära ostetavad, et need reklaamimehed koos heaolu-illusioonide müüjatega saaksid ropult teenida.
Kriis on teises kohas – inimloomuses.
Oht pole kindlasti hukutava asteroidi saabumises, ookeani saasta-uputuses või erinevatel kontinentidel leegitsevates tulekahjudes. Inimene on võimetu neid ohjeldama – oleks aeg seda näha ja peatuda uueks eluvaatenurgaks ja eluviisiks.
See aeg, kus oma „imeinimese“ peegelpildi imetlemine veepeeglis oli põhimure, muutub tühiseks, ei paelu enam.
Tõeline sajandi vahetus, inimliku mõtteviisi vahetus on täitunud tänase viiruseajaga. Freudi unenägude, naudingutehulluse uurimise innustus eelmise sajandi algusest peale ja lapsepõlvekriiside analüüs ei aita ellu jääda. Üks imeliste päikeseloojangute ravikuur võib parandada rohkem hingehaavu, kui kuudepikkune tabletineelamine. Ja lihtne töö.
Kriisis maailmas on mitte ainult palju teha, aga ka silmad kauni kaduva maailma ilu nägemiseks avanevad palju rohkem. Vaade sissepoole ei anna kõiki vastuseid ega paku rahuldust. Võib hoopis tekitada paanikat tuleviku suhtes.
Tõe-järgse ajastu „mina-arvamused“ ei paelu enam kedagi, sest „olukordade-tõde“ on muutunud reaalsuseks. Targem on usaldada oma silma ja sõpru, kui kuulata jätkuvalt arvamusliidereid rääkimas teisest olukorra vaatest või teiste kasusaajate grupist.
Maailm on muutunud väiksemaks ja kaunimaks.
Elulennuk on jõudnud pilvedest välja ja päike näitab ennast säravana – maine siblimine ja mustus jäi pilvede alla.
Elu tõmbub koomale ja vaade muutub laiemaks. Vajadused on tuumakad ja elulised, tühjad kestad pudenevad. Loosungid langevad, sest loosungilugejaid pole.
Küsige lastelt ja noortelt – nemad teavad ja vihkavad möödunud sajandite elu mõttetut vägivalda, inim-orjust, jumalakartmatust, ahnust, uhkust ja tühjust. Ja keelduvad sellisel moel jätkamast.
Ego-udust ilmub – teine elav inimolend.
Eriline loodu – väärtuslik ja tähtis oma kutsumuses ja eluülesandega. Armastust väärt! Ka minu jaoks, ka meie jaoks! Oma suuna ja eluõppetundidega, võib-olla just koostegutsemiseks jätkuvalt maailmas.
Kui „mina“ pole enam piisav, muutub „meie“ tähendusrikkaks. Kui minu kasu ei aita ellu jääda, siis meie tegu võib päästa päeva. Rohkemgi.
Inimelu muutub mõttekaks ja inimlik eluteekond tähtsaks.
Need, kes oma kohta ja võimalust ei suuda leida – need pole ärganud oma lapsikust unenäost, et nemad ise on ülim eesmärk. Orjapidajaid pole vaja, sest need, kes on ärganud maailma reaalsusele ja arusaamale juhtimisest sipelgapesast kõrgemal, teevad oma tegusid ühise elumustri kavandi järgi järgides kutsumust ja kutset ka argipäevas.
Igasugu teadjad ja visionäärid poliitikaski ei ole piisavad, sest ajahetk on lühike. Hetk hiljem on olukorrad muutumas ja keegi ei tea, kuidas ja kuhu. Kes arvavad teadvat, muutuvad klouniks. Targad saavad aru, et keegi ei tea. Inimlikult ei saagi teada, sest mängu juhitakse kõrgustest. Sinna pääseb vaid palve.
Inimlik alandlikkus on selle maailma- ajastu märksõna. Upsakus ja ahnus ei aita. Asjad ja raha ei suuda täita elutühjust ega mõjutada sisemist hingerahu. Enesetarkus ja tugevgi enesesisendus oma tarkuse järgi ei kõrvalda hirmu, sest hirmu allikad on väljas. Tõejärgse ajastu tõde on hoopis teistsugune, kui räägitakse. Mitte inimese arvamuste paljusus ei juhi maailma ja nende erinevate vaatenurkade kokku segamine kokteiliks. Kokteilide maailma aeg on möödas. Selguvad vääris-metallid, elutuumad, kadumatu ja igavene inimliku elu mõõtkavast väljaspool.
Elu algus saab tähtsaks, seemne väärtuslikkus on jumalik ja elu jätkav – nii lapse, taime, looma kui koosluse puhul. Ühtviisi imeline on lapse ilmumine emaüsas kui sõpruse ja armastuse esimesed hetked ühes inimsüdames.
Külm tundetu süda – enesekaitses, kättemaksusoovis või harjutatud vägivalduses – kas hukkub või soojeneb katsumustes. Otsitakse südameid, mis ei ole kivistunud, otsitakse ühist tuld, mis soojendab üles. Armastus on sügav elu mõte.
Lapsik soov saada oma tahtmist ja elada oma mängureeglite järgi, jätab elust kõrvale, ajakulgemisest maha. Võib ju istuda oma liivakastis ja tegelda enesenaudingutega nii kaua, kuni on vahendeid selleks jätkub või suudab kaaslaste huvi paeluda. Varsti tõusevad sealt oma elu elama need, kes avastavad täiskasvanu elu vastutuse ja kohustused. Ka laiemas inimlikus mõttes.
Ehitada on vaja uut maailma – igaühele meist ja koos.
Hirmu ja ärevuse võidab vaid see, kes on ärganud nägema, et elu on oma põhialustes muutunud. Elu Valitseja on oma koha tagasi võtnud ja inimesel on oma roll vaid tema kohas. Seda ei saa inimene dikteerida ega arvata, et mäng käib meie teadliku/teadusliku ülbuse reeglite järgi.
Rikutus ja moraalitus ei ole enam saladus. Pidevalt muutuvate olukordade avalikkus keerab avalikuks ka kõik keerutused ja sobingud, nagu segumasin eraldab välja kivid ühisest mördist. Kui ehitada uut maja, siis soovitakse kvaliteeti – ka mört ei saa olla saepurust. Kui peab vastu pidama tormis, peab usaldama varustust ja minna koos luurele. Liivale ehitamine on kasutu luksus. Kui elu lõpetatus on ilmunud vaatesse, siis on rumal investeerida kaduvikku ja mööduvale. Mõistlik on otsida päeva mõtet. Aidata otsida teisel. Mitte koguda asju, kui isegi järeltulijad peavad selle tühisuseks ja tolmuks. Säutsud maksavad miljardeid – kuna kuvavad tühjust.
Mööda maailma tuuseldamise aeg on läbi. Tuleb istuda maha ja hakata mõtlema – milleks ma elan ja olen siin? Inimelu on liiga suur väärtus, et seda maha mängida või põgeneda elamast. Igavikuline väärtus ja äärmiselt kallis. Tuleb hakata täitma oma kohust!
Kas on olnud üldse aega küsida, mis on minu kohus? Äkki midagi hoopis rohkemat, kui veeta päevi ja aega meelt lahutades, lihtsalt ära elades. Asendustegevustes, püüdes endale kogu aeg sisendada, et see on ikka ka tähtis töö, kuigi seda võiksid teha teised inimesed ise oma elu elades või eluks valmistudes. Vanemad oma lapsi teenindades põgenedes nii oma täiskasvanuelu kohustustest ja laste tuleviku elusid hukutades neid abituks jättes.
Kui istutamise aeg saab läbi – hakkavad kõik elujõulised taimed ise kasvama ja arenema. Ise toituma ja õppima. Enda elu elama – oma kohuseid täitma ja rõõme kogema. Iseseisvalt ka katsetama ja vigu tegema. Kui vanemad ja õpetajad keelduvad seda teha laskmast, teevad nad kuriteo oma laste tuleviku jaoks. Või põgenevad sel moel ise laiskusesse, mugavusse selle asemel, et elada oma eesmärgipärast vastutavat argipäeva – täiskasvanuna ja küpsena.
Muidugi, kui inimene on võimeline ja suudab hävitada kõike oma maailmas ja isegi terve maailma, siis on see ebaõnnestunud katse inimvabaduse võimalustest läbi.
Inimese hea tahte, südametunnistuse ja armastuse puudus ei suutnud midagi muud, kui olla ori kurjale. Ka endas.
Tahaks loota, et enne me ärkame ja vaatame paludes ülespoole. Äkki me koos suudame veel muutuda.
