Tiia Lister, hariduspsühholoog
Avaldatud Postimehes 14.detsember 2020
Kui me juhtsihiks koolielus poleks edukus edutabelites ja elutu õppematerjali edasiandmine, siis võib-olla märkaksime ka laste elu reaalsust, nende muresid ja rõõme.
Kriisiaeg on raske, sest siis pannakse inimese sisemised jõuvarud ja tema inimlik kvaliteet proovile. Kõlbelised erinevused saavad selgeks. Ega muidu öelda: «Torm toob vahu pinnale!» Iga perenaine, kes on kunagi vaarikamoosi keetnud, teab, et vaht on kerge ja magus. Aga sellega maiustada ei tasu, sest sealt võib leida nii ussikesi kui ka mustust. Kui herned likku panna, siis terad langevad põhja ja kõlbmatud kestad tõusevad pinnale, nähtavale, ära viskamiseks.
Eks nii on ka inimestega kriisiajal. Alati on olnud ehmatavaid avastusi nii sõjaajal ja muudel rasketel aegadel, kui keegi on osutunud ootamatult omakasuahneks või ükskõikseks teise valu suhtes. Reetjateks saavad olla ikka lähedased, kes meid tunnevad ja keda oleme usaldanud.
Ühiskondlikus mõttes reetjateks võivad olla need, kelle otsene ametikohustus on abivajajaid aidata, aga nad ei tee seda. Kriisides on alati rikastunud «nutikamad», sest nad on osanud segaseid aegu enda heaks ära kasutada. Siis pole juttugi inimlikkusest, hätta jäänute toetamisest või raskuste tekke põhjuste mõistmisest.
Inimlikkuse mõõdupuu tulemused ilmnevadki kriisis: tuumakatel on raskem ja vahul kergem, kasulikum aeg.
Ilma inimliku abita pole nõrgematel võimalik kriisis ellu jääda – haiglates, eakatel hooldekodudes, lastel koolis, ka kodus. Seal on otsustav, hädavajalik sooja ja toetava inimliku abipakkumise olemasolu. Õnneks tulevad esile erilised inimesed, kelle inimlik sügavus ja hoolimine võis olla varem isegi peidus. Need on argipäeva kangelased, kelle elupõhimõtted on piisavalt tugevad inimlikkuse koorma kandmiseks.
Olen üllatusega jälginud haridusmaailma reaktsioone kriisis juba kevadest saadik. Kahjuks pole ilmunud arutelusid, loodud komisjone ega olnud meedias palju selliseid käsitlusi, kus keskmes on inimene. Räägitud on digimaailma uudistest ja eri digikeskkondade sobitamisest kriisiga seotud ootustele ja nõudmistele õppetöö korraldamiseks.
Kes meist poleks õppinud kasutama keskkondi Zoom, Microsoft Teams, Classroom, Google Meet ja paljusid muid selliseid. Digivaldkond on toodud esile, nagu oleks see kõige otsustavam ja olulisem üldse õppetöö jätkamise vaatenurgast. Aga inimene? Mida tunneb laps selles kriisis, mida mõtleb ja milliste hirmudega peab toime tulema? Ja õpetaja – eelkõige riskirühma õpetaja, kelle töökoormus on palju suurenenud ja igakülgne stress kuhjunud. Alates murest enda tervise pärast ja siis kõik, mis seotud lastega, nende tervise ja õppimisega.
See inimlikkuse koorem, emotsionaalne ja vaimne koorem, mida ei saa mõõta lihtsalt töötundidega ja parandatud kirjalike tööde arvuga – kas ja kuidas suudab õpetaja seda kanda? Kuidas oma kool ja riik on õpetajat aidanud, kui seda pole teemakski tõstetud?
Digivaldkond on toodud esile, nagu oleks see kõige otsustavam ja olulisem üldse õppetöö jätkamise vaatenurgast. Aga inimene?
Igal klassijuhatajal on kindlasti klassis lapsi, kelle kohta ta teab, et lapse kodus on eriti keerulised ajad, sest vanemad on jäänud tööta või keegi on peres viiruses. Klassijuhataja teab, kui paljude lastega pere elab väikeses korteris ja igal lapsel pole oma tuba ega ka töölauda õppimiseks. Ta teab ka seda, et suured lapsed saavad oma arvutiaja kätte, aga väiksemad peavad heal juhul leppima oma tööde tegemisega telefonis – kui nad seda suudavad ja oskavad. Ta teab, et kodus pole murdeealistele piisavalt süüa, kui nad on terve päeva kodus ja ei saa koolisööklas kordki päevas kõhtu korralikult täis.
Klassijuhatajal pole ka teadmata, kui isa joob murest või harjumusest, kui vägivald kasvõi karjumisena on kodus igapäevane. Aineõpetaja võib väga hästi teada, et lapse õppimist pole kodus keegi võimeline toetama.
Mida saab teha õpetaja pere toetamiseks üksinda? Kui tema on see inimlikkuse kullateraga inimene, kas suudab ta oma pere murede ja oma laste õpetamise kõrvalt veel oma klassi õpilaste hädas peresid toetada. Kui suur peab olema õpetaja süda, et ka oma õpilaste muresid ära mahutada?
Kui koolis on kriisistaap ja tugimeeskond välja selgitanud kõik pered, kes vajavad igas mõttes abi, siis on õpetajal kergem. Ta ei pea seda muret laste pärast üksinda kandma, vaid võib loota ühisele abile ja toele.
Aga kui kooli juhtkonnast pole keegi ise olnud hädas ja neil puudub raske aja abivajamise kogemus, siis võivad juhid olukordi mitte mõista. Siis jääb õpetaja rääkima kurtidele kõrvadele, kui ta üldse julgeb seda teha.
Juhtkonna prioriteet on õppekava täitmine, mitte mure laste heaolu pärast. Tulevad ju PISAd ja edetabelid meediasse – see on kooli mainele oluline! Mingit karistust pole koolile, kui seal on suur toetamata erivajadustega, pere tõttu hädas või koolist puuduvate laste hulk. Seda ei analüüsi ega kontrolli keegi, ka mitte kriisi ajal.
Nii muutub inimlikkuse koorem veelgi raskemaks, sest ka nendest aitajatest ei hoolita. Hoolimine ongi tihti ohver, enda heaolust loobumine teise, nõrgema heaks. Paljud õpetajad seda teevadki, on aastaid teinud just nendes koolides ja klassides, kus on palju keerulistest kodudest lapsi ja õppimisega hädas õpilasi. Teevad oma vabast ajast, oma huvialade ja pere arvelt.
Ühiskondlikus mõttes reetjateks võivad olla need, kelle otsene ametikohustus on abivajajaid aidata, aga nad ei tee seda.
Mul on väga valus kuulda, kui keegi jälle tõstab üles vana loosungi, et kool on vaid õppimise koht. «Laskem õpetajal teha oma tööd!», et ta ei peaks tegelema laste probleemidega, nagu sotsiaaltöötaja. Et kool pole sotsiaalasutus!
Last ei saa arendada ega kasvatada ainult õpetaja targa jutuga klassi ees, arvates, et see ongi tähtsaim, mida kool saab õpilasele eluks kaasa anda. Paljus pole see tark jutt enam ka uudis teaduslikus mõttes või reaalse eluga kooskõlas. See võib olla koguni õpilastele juba teada või ühe kliki kaugusel, kui nad tahaksid ise vastuseid otsida.
Muidugi on kergem ja ennast kaitsvam viis olla õpetaja, kui tunnis rääkida traditsioonilisi õppetükke ja lahendada harjumuslikke ülesandeid. Selleks pole palju vaja, inimlikkust siis kaalukausile ei panda.
Miks pole avalikkuses palga ja karjääri kõrval kunagi võetud ette õpetaja psühholoogilise toetamise ja koolide tugimeeskondade teemat, et õpetajal oleks kergem koolis töötada ja tööle jääda? Miks ei väärtustata eriliselt pikaajalise staažiga õpetajate kogemusi, nende metoodilist kullavara, mille kasutamine tooks igale koolile palju kergendust ka erivajadustega laste õpetamisel. Kui kuulata arutelusid avalikkuses, siis jääb mulje, nagu oleks kõik väärtuslik hariduskogemuses uus ja välismaine. Õnneks on lapsed vähemalt meie omad. Just sellised, nagu meie armsad Eesti lapsed on – igaüks omamoodi tark ja oma kogemustega, ka võibolla koolis pettunud või õnnetu, mures ja mitte ainult kriisi ajal.
Kui me juhtsihiks poleks edukus edutabelites ja elutu õppematerjali edasiandmine, siis võib-olla märkaksime ka laste elu reaalsust, nende muresid ja rõõme. Siis leiaksime oma inimlikkuses ka tänulikkuse nende õpetajate vastu, kes pole hoolinud oma ajast ja südamlikkuse jagamisest laste heaks. Kelle jaoks kool pole vaid raamatutarkuse edasi andmine või inimlikkus koolis koormaks, vaid tähtsaimaks rõõmuks, mis neid koolis hoiab.
