Iga õpetaja vajab psühholoogilist tuge

Iga õpetaja vajab psühholoogilist tuge

https://opleht.ee/2020/10/miks-vajab-opetaja-psuhholoogilist-tuge/

Miks ei pea paljud noored õpetajad koolis vastu rohkem kui paar aastat, kuigi nad alustasid rõõmsalt ja innuga? Sest nad jäetakse koolis üksinda.

Paljudel õpetajatel on mõttes koolist lahkumine, sest õpetamine on muutunud neile liiga raskeks tööks. TALIS 2018 järgi on 18% meie õpetajatest koolis tööstressi talunud. Näiteks on paljud õpetajad aastase töölepinguga, mis tekitab ebakindla tunde ja loob pidevalt stressi. Õpetajate psühholoogiline pinge on kõrge, kuid ainult kolmandikus koolidest on tööl psühholoog.

Ent vaatame lähemalt, kust tuleb õpetajale ebaturvaline tunne ja miks vajab ta psühholoogilist toetust.

Puudub kõrvaltvaataja pilk

Õpetaja on õppeprotsessi tähtsaim osaline, kuid ta ei näe iseennast klassi ees kõnelemas, provotseerivale õpilasele reageerimas, olukordi lahendamas.

Võtame näiteks distantsõppe, mille ajal hakkasid paljud õpilased õppimisse suhtuma uut moodi. Mõnelgi murelapsel võisid tulemused paraneda, tublil aga halveneda jne. Kas õpetaja käitus nendega distantsõppe ajal pedagoogiliselt õigesti? Ta ei saanud kinnitust sellele, mida tegi, sest tegutses enamasti üksinda. Kurb on aga see, et ka tavaolukorras tegutseb õpetaja üksinda, ehkki vajab hädasti kõrvaltvaataja pilku. Kui koolil psühholoogi ei ole, siis võib kõrvaltvaataja rolli endale võtta ka kolleeg, teine õpetaja. Nendes vähestes koolides, kus õpetajad külastavad üksteise tunde, et pärast koos lahendusi leida, on õpetajal palju kindlam tunne ja kergem oma tööd teha.

Erivajadused jäävad märkamata

Erilised ja keerulised klassid, erivajadustega lapsed, pered ja kolleegid ehk õpetajad ise – kõik nad vajavad tavapärasest erinevat lähenemist.

Paraku ei tule õpetaja tihti selle pealegi, et tegemist on erivajadustega, sest tal puudub vajalik psühholoogiline ettevalmistus. Õpetaja kõige suurem mure on muidugi käitumishäiretega murdeealised lapsed. Tal on raske aru saada, millal on nende puhul tegemist erivajadusega, millal ülemeelikusega ja millal on „küpsenud“ nende seni lahendamata jäänud probleemid ja häired, mis võivad olla alguse saanud juba lasteaiast. Siin on õpetajal vaja psühholoogi tuge.

Murdeealistega töötades peab õpetaja ennast pidevalt kehtestama, sest tema loomulik autoriteet ja positiivne mõju võivad kergesti asenduda õpilaskamba mõju ja autoriteediga. Kuidas saab õpetaja kampa üle mängida? Just noorem õpetaja vajab siin psühholoogi nõustamist, ja seda hädasti just siis, kui talle antakse klass, kus varem pole ükski õpetaja suutnud end kehtestada.

Töökiusamist ei tunta ära

Nooremad õpetajad ei saa tihti aru, kui kolleegid neid nende oma koolis kiusavad, ja nii ei oska nad selle vastu ka protestida.

On pedagooge, kes tulevad kõige keerulisemateski olukordades toime ega kaota närvi. On aga ka tundliku närvikavaga õpetajaid, kes elavad raskelt üle, kui kolleegid nende õpetamismeetodeid ei mõista, juhtkond ei näe pingutusi ja soovi paremaks õpetajaks saada, areneda. Kuid see pole veel töökiusamine. Päris töökiusamine on see, kui raskustesse sattunud õpetaja jäetakse üksinda olukorras, kus ta ei tule õpilaste norimise ja pahatahtlikkusega toime, sest tal puuduvad selleks oskused. Kui talle selles olukorras appi ei tulda, vaid hoopis pahandatakse temaga – see ongi töökiusamine, sest õpetaja ootab abi, mitte pahandamist või isegi parastamist.

Õpetaja võiks ju abi küsida? Võiks küll! Kuid see eeldab päris suurt eneseületamist. Mida staažikam õpetaja, seda keerulisem on tal oma raskustest rääkida ja tuge küsida, eriti kui tugimeeskonnas on temast palju nooremad spetsialistid. Siin poleks õpetajal ilmselt psühholoogistki abi, pigem peaks kooli juhtkond looma süsteemi, kus iga õpetaja saaks oma probleemidest rääkida nii, et ta ei tunneks end ebaõnnestujana.

Teooriast üksi ei piisa

Meie õpetajad käivad palju koolitustel, sh psühholoogiateemalistel, kuid teoreetilistest koolitustest ei piisa, kui neile ei järgne psühholoogilise toega praktika.

Loengul kuuldud ja raamatust loetud soovitused õpetajat kooli keerulistes psühholoogilistes situatsioonides enamasti ei aita. Proovitakse küll soovitatud nippe ja võtteid, mis võivad oma uudsuse tõttu mõnda aega isegi mõjuda, kuid kaotavad varsti oma mõju.

Samuti on õpetajal vähe kasu juhendmaterjalidest stiilis „tee seda ja proovi toda“, sest enne mingi töövõtte kasutamist tuleb ju välja selgitada, mis on pingelise olukorra tekkepõhjused. Probleemse olukorra lahendamine peab algama ikkagi kogu klassi psühholoogilisest tundmaõppimisest ja alles seejärel saab proovida, missugused meetodid seal töötavad. Kui klassi analüüsist selgub, et klassis on näiteks õpilasi, kes tahavad sõbraga kahekesi õppida, tasub katsetada näiteks paarisõpet. Kui selgub midagi muud, saab proovida muid lahendusi, aga siingi vajab õpetaja psühholoogi abi.

„Lapse manuaalist“ on vähe kasu

Õpetaja saadab probleemidega lapse ikka kas logopeedi, eripedagoogi, õppealajuhataja jne juurde, et need teeksid lapse korda või annaksid vähemalt nõu, kuidas selle lapsega suhelda.

Spetsialistid annavadki õpetajale n-ö lapse manuaali, kus on kirjas nõuanded, kuidas lapsega toimida, kuid tihti need ei tööta. Laps pole robot, kes soovitatud nupule vajutades hakkab ootuspäraselt käituma. Laps käitub erinevas keskkonnas erinevalt. Tugispetsialisti hubases kabinetis võib ta olla vaikne ja rahulik, kuid rohkete häirivate teguritega klassis mitte. Probleemidega laps võib käituda väljakutsuvalt väga erinevatel põhjustel: hommikune koduvägivald ema-isa vahel, koolis kiusamine klassivenna poolt, halb ilm ja paha tuju, torge õpetajalt jne. On ülioluline jälgida selliste probleemidega õpilast just klassis, kus tema reaktsioonid ilmnevad.

Inimene tegutseb sotsiaalsetes suhetes ja see tähendab, et probleemidega lapse aitamiseks on vaja muuta suhted klassis ja koolis paremaks. Lapse üks kord logopeedi või eripedagoogi juurde saatmise asemel võiks õpetaja teha nendega pidevat koostööd, et kujundada nendega koostöös klassis välja õpilasi toetav õhkkond. Kuidas on loodud õppemiljööd Tartu koolides, selle kohta saab lugeda lingilt https://tartu.ee/sites/default/files/uploads/LP-mudel_kasiraamat.pdf.

Last kasvatab terve küla

Laste areng on nii keeruline, et isegi nende vanemad ei saa selle suunamisega üksinda hakkama. Seepärast tuleb laste kasvatamisse kaasata rohkem inimesi.

Selleks külaks, kes last kasvatab, võib kõige positiivsemas mõttes olla ka kool. Kunagi küsisin ühelt Soome doktorikraadiga koolijuhilt, mida ta Eestist Soome oma kooli kaasa võtaks. Ta vastas, et talle meeldib meie sõna „koolipere“ – seda peaks Soomes eeskujuks võtma. Paljud koolid, eriti väiksemad aga ongi meil südantsoojendavad koolipered, kus ükski õpetaja ei jää omaette ega üksi.

Kahjuks on ühtse koolipere kultuur meil veel väga õhuke, sest oleme saanud omaenda kooliajast kaasa individuaalse pingutuse sunduse. Just individualism ja ainult iseenda eest võitlemise praktika on toonud kaasa näiteks hinnete ületähtsustamise, liigse ambitsioonikuse ja isegi kadeduse. Meie kool ei kasvatanud meid koostööd tegema ja tihti ei osata nüüd kolleege kaasata ja õpilaste koostööd korraldada. Tagajärg on see, et psühholoogilistesse raskustesse sattunud õpetajad ei julge oma probleemidest rääkida ja häbenevad abi paluda.

Kooliheaolu kõigile

Kõik hakkaks paremaks muutuma, kui meie koolides saaks prioriteediks kooliheaolu kõigile: õpilastele, õpetajatele, töötajatele, lapsevanematele, kooli partneritele.

Eesmärk ei peaks olema head hinded, vaid keskkond, kus kõigil on ilma stressita motiveeriv õppida.

Soomes on igal koolil võimalik täita ühtlustatud küsimustikke, mille alusel saab võrrelda oma kooli teistega
https://koulunhyvinvointiprofiili.fi/en/. Vastavalt saab siis ka nõuandeid, kuidas oma koolis õpilaste ja õpetajate heaolu tõsta – füüsilise ja sotsiaalse keskkonna, eneseteostuse arengukeskkonna ja igakülgse tervise hoidmise mõttes. Kui Eestis oleks õpilaste heaolu kõrval ka õpetaja heaolu kasvõi mõneski koolis prioriteediks, oleks selle kooli õpetajate psühholoogiline toetus kindlasti eeskujuks ka teistele. Sellises koolis poleks õpetaja üksi, ta poleks raskustega toimetav läbipõlemise ohus spetsialist, vaid tema mured kuulataks ära ja leitaks abi.

Ka psühholoogist üksinda ei piisa

Õpetaja ei vaja ainult psühholoogi abi – talle on vaja ka tugimeeskonda.

Paljudes koolides töötavadki juba meilgi multidistsiplinaarsed tugimeeskonnad. Selliste meeskondade liikmed ei tööta oma vaiksetes kabinettides ega anna nõu üksikjuhtumite lahendamiseks, nad jälgivad klassis toimuvat, selgitavad välja probleemid, on vajadusel mõne lapse tugiisik jne. Tänu tugimeeskonnale ei jää õpetajal olulised probleemid tähelepanuta ja meetmed kasutusele võtmata. Tugimeeskonnaga lepitakse kokku ka ühised eesmärgid ning tehakse täpne toetusplaan kõigile konflikti puutuvatele osapooltele. Nii pakutakse õpetajale pidevalt olukorrast lähtuvat nõu ja tuge ning õpetaja ei ole enam see, kes peab raskustega üksinda toime tulema, vaid osa meeskonnast ja üks meetmete teokstegija.

Kui koolis pole psühholoogi ja tugimeeskonda, on seal ometi kogenud töötajad, kellest saab kokku panna alternatiivse tugimeeskonna, et klassis ilmnenud probleemidest ühiselt õppida ja üheskoos kokkulepitud eesmärke ellu viia. Selline tugimeeskond võib kokku saada ka veebis, kuid tähtis on, et need kokkusaamised poleks juhuslikud vestlused vahetunnis või õpetajate toas, vaid regulaarsed kindla eesmärgiga kohtumised.

Eriline rõõm oleks aga sellest, kui kool võimaldaks õpetajatel mitmekesi koos lapsi õpetada ja sel viisil üksteisele toeks olla. Selleks on aga vaja koostada tunniplaane nii, et õpetajad saaksid oma mõttekaaslasest kolleegi tunde külastada ning seejärel tunni ülesehituse, laste käitumise jpm üle koos arutleda. Ka nii ei tunneks õpetaja ennast koolis üksinda ja raskuste all kokku vajumas.

Tugimeeskondade osas on Eestis hea algus tehtud, rakendades Norras välja töötatud LP-mudelit (Learning environment and Pedagogical analysis), mis võimaldab koolidel oma õppekeskkonda analüüsida ja arendada ning õpetajatel meeskonnatööd teha.