„Hoolimise sõnad“
16.aprill 2020 – koolivaheaja eel…
Kuidas toetada üksteist ka kaugelt sõnadega ja sõbraliku suhtumisega?
Eestlasest räägitakse, et oleme praktilised, asjalikud, kiired ja töökad. Aga ka mornid, ebasõbralikud ja kriitilised. Kuidas siis sellised inimesed peaksid kulutama aega üksteisega niisama jutustamisele – küsimisele ja pikemalt kuulamisele, et kuidas sul tegelikult praegu läheb? Mis enesetunne sul on ja kas kriis on tekitanud muret?
Mis on selle „asjaliku“, aga ükskõikse kombe kujundanud?
Me pole nii suured introverdid Põhjamaalt – siin on muud põhjused.
Meie, nii noorte inimeste vanemad kui ka nende vanavanemad, oleme pärit ajastust, kus ainus inimlik suhtlemissisu on olnud enamasti tööga seotud. Pool sajandit tagasi ei olnud piisavalt ka (laua)telefone, mis oleks võimaldanud niisama lobiseda. Ja polnud aegagi, sest igapäevaseks toimetulekuks pidi enamus meist väga palju tööd tegema. Lisaks tehti pool sajandit ka Nõukogude Eestis propagandatööd, et kõik muu – näiteks pereasjad, armastusjutud, teisest hoolimine südamlikus võtmes – oli halb kodanlik elu ja seetõttu mõttetu „tilu-lilu“. Muidugi enamasti peredes ikka hooliti üksteisest teisiti – räägiti omavahel, kui oli aega ja soovi. Räägin just võõramate inimeste omavahelisest suhtlemisest. Palju inimeste vahelisi hirme ja halbu kogemusi oli olnud ka sõjajärgsel ajal, kust oli pärit kogemus, et teisi inimesi ei saa usaldada.
Ka kõik see, mida sovjetliku propaganda järgi nö „kapitalistliku ühiskonna kodanlikud psühholoogid“ soovitasid inimeste omavaheliste heade suhete hoidmiseks ja arendamiseks teha, oli ebasoovitav rääkida või ühiskonnas lausa keelatud teemad. Mäletan paljusid oma ülikooliaegseid ametlikke suhtumisi psühholoogiks õppimise ajal, et sotsiaalpsühholoogia või isiksuse psühholoogia pole see õige asi. Praegune suur eneseabi kirjanduse valik oleks tol ajal kuulutatud riigi poolt keelatud kirjanduseks. Selle tulemusena hakkasid sarnased raamatud meil vabalt ilmuma alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal. Selle teemaline psühholoogia-alane kirjandus oli eelnevalt olnud alati võõrkeelne.
Nõukogude Eestis oli vaja sotsialistlikku riiki ehitada, mitte „tühja juttu“ ajada ja kodanlikku suhtumist levitada. Praegugi mõtlevad paljud eelkõige vanemate põlvkondade inimesed, et südamlik kallistus või rõõmus emotsionaalne suhtlemine tööl on „ameerikalik“, ebaprofessionaalne ja kummaline. Seda ka koolis nii klassis õpilastega kui ka õpetajate toas kolleegid omavahel – oleme tõsised ja pigem mornid!
See on meie taust möödunud aegadest.
Tänaseks on saabunud turuühiskond – kellel siin aega niisama rääkida ja arutada! Vahel on tunne, et teine inimene või laps on ainult „vahend“ oma eesmärkide saavutamiseks – kui on töökohustused või – eesmärgid.
Miks üksteise toetamine ja inimlik suhtumine on nii oluline, eriti kriisi ajal? Nii kolleegide vahel koolis, õpetaja ja lapsevanema vahel, õpilase ning õpetaja vahel?
Tänu meie minevikule ja suure osa inimeste jätkuvale „asjalikkusele“ ei võeta aega üksteise sõnadega toetamiseks – see pole meile harjumuseks saanud. Ei tule meelde, et kui head suhet ei ole, seda ei looda ega ei hoita üleval tõelise hoolimise näitamise kaudu, siis tegevus ei edene ega nõuanded ei toimi. Siis laps ei õpi ja miks peakski, kui õpetaja on morn ja ükskõikne tema suhtes. Siis laps kas suleb ennast vaimselt tunnis või põgeneb koguni koolist.
Just keerulises olukorras, emotsionaalses pinges, on ainus võimalus ka tööasju teha edasi heas meeleolus, kui omavahel hästi suhelda. Kui enne luuakse sõbralik, soe ja hea algus jutuajamisele. Näidatakse, et hoolitakse ka tegelikult!
„Kuidas Sul tegelikult läheb? Kuidas teie pere elab? Kas olete terved?“
Selline algus võtab aega 5 minutit, aga annab lapsele või lapsevanemale selle tunde, et õpetaja hoolib temast.
Kolleegide puhul võtab see võib-olla veidi rohkem aega, aga liidab inimesi ja annab teada, et me hoiame kokku ning ma võin oma muredest sulle kui oma töökaaslasele rääkida. Eriti nüüd kriisi ajal, kus kõigil on palju endaga tegemist ja muresid kuhjaga. Aga kuulajaid võib-olla polegi.
Muidugi – rääkida kellegagi, kellel on mure, hetkel, kui endalgi raske – on väga keeruline. Isegi tüütu ja väsitav. See on aga ainult siis nii, kui jutt on ühepoolne. Kui mõlemad pooled julgevad jagada nii enda elu kui ka oma muret – kasvõi vähegi – saab mõlemal kergem.
„Mida sa teed ja kas see õnnestub sul või vajaksid abi?“
Õpetajad ja ka tugispetsialistid on hetkel ühesuguses keerulises olukorras – kaugõppes. Lastel ja peredel on keeruline ja kõik, sh ka õpetajad, väsivad samuti sellest õpetamise ning suhtlemise koormast. Pealegi on alustatud suurte eesmärkidega, nagu „sprinti“, aga kuna pole olnud kogemusi sellises olukorras, siis hakatakse ajapikka taipama, et hoopis on tegemist „pikamaajooksuga“!
Paljud pole paindlikud üksi ja ise eesmärke vähendama. Pole tavaks saanud koos teiste õpetajatega arutada just üksiku aine õppimise plaane ega meetodeid. Iga üks teab ja teeb ise! Need õpetajad, kellel on igapäevane meeskonnaga suhtlus, kannatavad vähem ja neil on kergem.
Siin on jälle head sõnad olulised! „Sa oled palju pingutanud ja väga tubli“,“ Palun räägi, mis ei õnnestu! Mis sul mureks!“
Keeruline on pinges mõista, et inimene, kes pole harjunud oma muredest teisele rääkima, ei suuda seda ka nüüd kohe. Ta on kindlasti alguses väga tõre ja võib-olla isegi süüdistav. Aga kui jätkata hoolivate sõnadega, siis pinge laabub ja ka nö „kinni jooksnud“ olukorras saab abi. Kui olla soe ja südamlik!
„Sa oled andnud oma parima ja see on tunnustust väärt!“
Inimestel on väga vaja kinnitust ja tunnustust eelkõige keerulistes olukordades – nüüd pole aeg kriitikaks!
Kõik püüavad oma oskuste piires anda oma parima ja kui ei püüa või ei suuda, siis on selleks mingi konkreetne põhjus.
Eestlane on harjunud põlvkondade kaupa kritiseerima, õiendama ja kommenteerima. Me oleme seda õppinud oma vanematelt ja oma õpetajatelt – negatiivne pedagoogika! See põhineb vääralt tõlgendatud arvamusel, et kui kritiseerid – näitad vead kätte märkustega ehk annad n.ö. „ausat“ tagasisidet, siis laps või noor võtab ennast kokku, hakkab pingutama ja parandab oma vead ning ka ennast – saab kohe paremaks inimeseks. See pole tõsi, eriti kriisi või murede ajal aga ka tavalisel kooliajal, kui lapsel on raskusi.
Kui lapse aga ka täiskasvanu karikas on niigi täis, siis kellegi (eriti kui see keegi on talle tähtis või kallis inimese nt lapsevanem või klassiõpetaja) negatiivne hinnang või tagasiside ei tee mitte midagi positiivset. Paljudel juhtudel laps lihtsalt keeldub õppimast, hakkab nutma või jookseb minema. Sama toimub täiskasvanute, kolleegide vahel – töötahe kaob, tuju läheb halvaks, vahel isegi vihaseks ja suhted kannatavad. Kui sooja suhtumisega saavutatakse koos häid tulemusi, siis negatiivsusega mitte midagi. Muidugi – meie, eestlased, oleme kahjuks harjunud igasugu suhtumist välja kannatama, aga selletõttu pole vaimne tervis meil ka suurem asi. Oleme liigagi palju mornid ja õnnetud!
„Sa oled mulle tähtis ja väga oluline inimene! Sa oled mu õpilane, kes teeb mulle rõõmu!“
Olen varem alati väga üllatunud, kui olen kellegi käest küsinud: „Millal sind viimati tunnustati?“. Paljud ei mäleta või on elu argipäevane negatiivsus ületanud kõik positiivse tagasiside.
Millal siis veel, kui mitte praegu, peaksime olema üksteisele ka SÕNADEGA toeks – samuti kaugelt ja distantsõppes!
Me kõik vajame elujõudu ja hinge tugevust tulla toime nüüd. Ka kodus, keeruliste olukordades, tihedalt üksteise kõrval või üksinda kaugel kallitest. Meil kõigil on raske ja hea sõna on ülioluline!
Praegu on hea SÕNA kallim kullast! Toetav sõna – ka võõra inimese käest, rääkimata pereliikme, sõbra, tuttava või töökaaslase käest, ka koolis – aitab vastu pidada rasketes hetkedes. Täidab meid rõõmu ja lootusega, tugeva tundega, et me pole üksi ja me saame hakkama!
Hoiame kokku – siis oleme tugevad!
Minu sõnad edasi ütlemiseks ka teie lastele:
„Rõõmsat saabuvat koolivaheaega sulle, et oled nii pika aja kaugõppes vapralt vastu pidanud!
Oled olnud väga tubli ja vägev! Palju tänu selle eest!“