Personaalse õpiraja kujundamine on õpilase multiprofessionaalne tundma õppimine ja õpetaja kui juhendaja, toetaja
Personaalõpe või personaliseeritud õppekava kasutamine koolis ei ole lihtsalt õppimise vormiline ümberkorraldamine, vaid on täiesti uus kvalitatiivne lähenemine kooliharidusele, selle eesmärkide ja protsesside mõtestamine ja selles mõttes ka „kooli päästmine“ kaasaegses infoühiskonnas.
Ajal, kus põhimõtteliselt igal perel on võimalus jätta oma laps koduõppele või kasutada internetiarvarustest kõikvõimalikke õppematerjale oma lapse ainealaseks õpetamiseks, on vaja kooli olemus põhialusteni ümber mõtestada. Väited, et laps vajab suhtlemist ja kontakti, ei saa olla kooli eksistentsi piisav põhjus. Kui hariduse teema on ühiskonnas devalveerunud ja kui ainus koolihariduse õigustus on riigivälised head PISA näitajad, siis kaob õppimise ja õpetamise motivatsioon paljudel. Ka võib see asenduda pettumuse, oma eluaja raiskamise mõtte või lausa depressiooni ja agresiivsusega. Kui jätkuvalt on Eesti maailmas esirinnas koolirõõmu puudumise ja laste/noorte enesetappude poolest, siis on kool sellisena kahjustav.
Tänase Eesti hariduse suured mured näitavad, et personaalse õppe laiema rakendamise jaoks on vaja teha suuri muutusi eelkõige hariduse sisu ümbermõtestamise kaudu. Kool, kus põhiprotsessides ei ole arvestatud psühholoogilisi alusseaduspärasusi ega tunta iga üksikut last, kui terviklikku olendit, vaid nähakse teda vaid „õpimasinana“, ei suuda ega oska personaalõpet ka rakendada. Loomulikult on mitmeid häid ja kaasaegseid koole ka Eestis, kes mõistavad seda suurt paradigma muutust, mida personaalne õpe kaasa toob ja on seda juba arendamas.
Personaalne õpe ei ole n.ö ennast juhtiva õpilase, (keda olevat ~1/3 distantsõppe õpingute kontekstis) enese ponnistuste kaudu riikliku õppekavadest läbinärimine, et saada lõputunnistus.
Personaalne õpe on eelkõige iga õpilase sisuline ja mitmekülgne tundma õppimine – tema võimete, vajaduste ja eesmärkide arvestamine ja siis edasi tegutsemine oma personaalse õppeplaani järgi ka koostöös õppimine õpetajaga ja kaaslastega.
Personaalne õpe ei ole lihtsalt õpetaja töö kergendamise viis, sest lapsed õpivad enda seatud eesmärkidest lähtudes ja ise.
Personaalõpe ei ole ka oma parimas tähenduses digiteema või selliselt programmeeritud õpe, mida jätkuva õpetajate puuduse korral saaks läbi viia ka „tänavalt võetud asendaja“ või lausa robot.
Personaliseeritud õpe ei ole digitaliseeritud õpilase jälgimise ja tagasisidestamise süsteem. See on eelkõige õpilase parima hariduse omandamise viis koolis, mis arvestab igakülgselt tema isiklikke eripärasid ja tulevikusoove.
Mis siis on personaalne õpe? Kuidas võiks sellele üle minna ja millised on tähtsamad tegevused, mis koolis on vaja enne teha?
- See on ühe õpilase/õpetaja personaalse õpi- ja arenguteekonna planeerimine ja teostamine, mil juhul lähtekohaks on selle õppija anded, võimed, tugevused ja nõrkused, tema olemasolevad teadmised ja oskused, õppimise sobivamad viisid, tema huvid ja sihid tema vanuses. Kui PÕK tehakse alustuseks üheks aastaks koos õpilase ja vanematega, siis sellele eelneb põhjalik õpilase psühholoogiline tundmaõppimine (osalevad ka tugispetsialistid ja tema aineõpetajad), mis võimaldab tema puhul võtta arvesse eelkõige positiivsed küljed ja tugevused, aga ka kõik erivajadused ja toetuse vajadused, vanemate nägemuse oma lapse arengu kohta ja nende võimalused oma last arendada ja toetada. Alustuseks terve klassi iga õpilase psühholoogiline ja eripedagoogiline kaardistamine koos tugimeeskonnaga ja vanematega aitaks kaasa üksikute õpilaste personaalsete õppekavade koostamisele, kui sellega kaasneksid tugispetsialistide nõuanded ühe või teise lapsega suhtlemiseks, tema juhendamiseks või sobivate õpimeetodite kasutamiseks, sobiva ja arendava koostöö korraldamiseks klassis.
- Personaalset õppekava ei saa rakendada, kui koolis pole olemas uuendatud süsteemset didaktilist lähenemist igale ainele. Tänane, paljudes koolides õpikuturu kujundatud ja õppekirjastuste kaudu soovitatav õppematerjalide üksikute elementide ühise selge süsteemi puudumine ei võimalda koolides vastaval PÕKi meeskonnal valida ühe õpilase eripärale vastavaid, arenguliselt talle sobivaid ning omavahel loogiliselt, teadmiste süsteemi ülesehitavalt seostatavaid „õpiplokke“. Kui analüüsida praegusi õppekavu, siis puuduvad seal enamasti lapsepsühholoogiat arvestavad ja ainesisesed sellised loogilised seosed, mis on ka arengupsühholoogiliselt „vett pidavad“. Eriti on seda näha matemaatikaõppes, kus juba algklassides kaob tihti laste aine mõistmine ja motivatsioon õppida, sest õpe on sellise abstraktsuse tasemega, mis on enamuse laste arengus alles peale 10.eluaastat olemas.
- Personaalse õppe puhul on laps terviku olendina kujunemis- ja mõjutusprotsessis, kus tema kogu olemus on haaratud – huvid, anded, motivatsioon, tahtejõud, niisiis eelkõige kogu tema vaimne ja psühholoogiline olemus, mida tänases koolis õppimise kõrval väga vähe tähtsustatakse. Koolistress, mis võib tulla nii huvipuudusest, kasutamata tugevustest ja andekusest kui ka sellest, et klassis kasutatavad õppemeetodid pole sellele õpilasele sobivad. Halvad suhted õpetajaga või kaaslastega kiusamiseni välja. Kodumured või tervise mured, mis takistavad õppimist, kui koolis ei ole ka tugimeeskonna puudumise tõttu nendega arvestatud ega õpilast toetatud.
- Personaalne õpe nõuab iga õpilase tundmise kõrval õpetajalt õpetaja rollis täiesti uut lähenemist ja see ei puuduta ainult suhtumise muutust õpilasse, kui austusväärsesse koostööpartnerisse. Suhtumise muutus väljendub õpetaja tegevustes õpilastega ja õpilaste heaks, keda ta arvestab, kui oma kogemusi ja teadmisi omavaid unikaalseid kujunevaid ja edukaid isiksusi, oma teekonda ja oma kohta elus ettevalmistavaid väärtuslikke ühiskonna liikmeid tulevikus. See tähendab täielikku õpetaja rolli muutust teadmiste etteandjast/-kandjast ja välisest hindajast, (ka karistajast) õpilast mõistvaks, suunavaks ja juhendavaks vanemaks kolleegiks ja sõbraks koolis. See on võimalik ainult siis, kui õpetaja tunneb hästi oma kõiki õpilasi. Siis oskab ta ka nendega suhelda ja õpetada, on võimeline enda elukutse tähtsust ja sisu hindama just juhendaja ning toetaja rollist lähtudes. Kui ta suudab rõõmustada iga õpilase avastuste ja edusammude üle, siis oskab ta õpilast suunata nii koostöös teda positiivselt toetavate kaaslaste kui ka arendavate infoallikate juurde.
Personaalne õpe on eelkõige koolide ettevalmistavas osas personaalne õpe õpetajale, et tema isikliku kogemuse kaudu suudaks ta tundma õppida ja juhendada tulevikus oma õpilasi.
