Avaldatud Postimehes 3.jaanuaril 2023
Tiia Lister hariduspsühholoog
- Varem või hiljem tuleb hakata jõuliselt muutma õpetajate sisulist töökorraldust.
- Läbipõlemine ega soov koolist lahkuda ei teki üleöö, vaid koguneb väikeste tilkadena.
- Kurnatud õpetaja ei suuda ise oma töökorralduse muutmisest isegi mõelda.
Empaatia, loomingulisus ja uuendused vajavad emotsionaalset energiat, mida pole senikaua, kuni iga õpetaja ainus mõte on välja puhata, kirjutab hariduspsühholoog Tiia Lister.
On üks teema, millest õpetajatööga seoses pole kirjutatud – see on õpetajate töökorraldus. Koolides pole tavapärane töökeskkonna riski- ja ohutegurite mõõtmine nagu paljudes ettevõtetes, ometi annaks just psühhosotsiaalsete riskide analüüs võtme lahendustele.
Alles hiljuti rääkis üks tubli õpetaja oma 60-tunnisest töönädalast ja suurest väsimusest. Nii tekib ju küsimus, kas tema kooli juhtkond sillutab teed õpetajate läbipõlemisele. Kas tõesti on koolis töökorraldusest arusaamine nii algeline ja jäik, et muutustest ei mõeldagi, ei räägita ega ei tehta teoks. Hoolimata õpetajate väsimusest, haigustest, läbipõlemisest või koolist lahkumisest.
Olen optimist ja usun, et varem või hiljem hakkavad noorema põlvkonna koolijuhid jõuliselt muutma ka õpetajate sisulist töökorraldust eeskujuks teistele koolidele. Psühholoogi vaatenurgast on selleks kolm põhivajadust.
2 MÕTET
- Kui õpilased on ise võimelised vastutama tunnikorra ja õpitava uue aineosa ettevalmistava töö eest, siis on õpetajal vaid juhendamise ja loomingulise suunamise roll.
- Digiajastul on lõputult võimalusi, et õpetaja ei peaks kodus tunnikontrolle parandama. Näiteks saavad õpilased oma matemaatikaülesannete õigeid vastuseid ise leida kasvõi arvutist.
Esiteks tuleb töönõustamise käigus õpetajaid juhendada, nii et ainetunnis edukaks toimetulekuks vajalik koormus oleks vaimselt ja emotsionaalselt kergem. See oleks võimalik, kui õpetatava klassi kui grupi arengutase oleks praegusest kõrgem. See puudutab nii õpilaste enesekontrolli kui ka uue tunniaine ettevalmistust, mille raskuskeskme saaks nihutada õpilaste vastutuseks (kasvõi pööratud klassiruumi mõttes).
Kui õpilased on ise võimelised ja valmis vastutama nii tunnikorra kui ka õpitava uue aineosa ettevalmistava töö eest, siis on õpetajal vaid juhendamise ja loomingulise suunamise roll. Ta vabaneb ülemäärasest kodutööst.
Praegu on paljudes klassides koosõppimine või üksteise tööde hindamine ikka veel erand. Õpilast usaldatakse liiga vähe selleks, et ta võiks otsida ja leidagi teemakohast tähtsat teavet uue materjali jaoks ainetunnis.
Sama erandlik võib olla ka keerulisemates klassides klassiliidri ja õpilastest klassijuhtkonna vastutus tunnikorra ja soodsa õpikeskkonna loomise eest. Lihtsalt õpetajad ei anna vastutust ja kontrolli käest ära. Nad ei usu ka, et on võimalik õpilastele sotsiaalseid oskusi õpetada, nii et nad ise saaksid luua oma klassis õppimiseks soodsaid tingimusi.
Teiseks tuleb õpetajaid abistada rühmaõppe juurutamisel ja eduka juhendajarolli omandamisel. Seda saaks teha alustavate õpetajate tunnikülastustega nendes klassides, kus juba rühmapõhine õpe on kasutusel. Ka grupimentorlus ja paarisõpetamine annaksid kogemusi, kuidas olla hea juhendaja.
Koostöö õpilastega erinevates gruppides juhendajast õpetajaga. Väikesed õpetajate õpiringid omavahel ainealaselt või veel parem õpetatavate klasside kaupa (6.a klassi õpetajad). Õpetajad oleksid üksteisele toeks ja vahetaksid infot selle klassi jaoks sobivate õpetamisvõtete ning õpilaste parema tundmisega seoses.
Alati on õpetaja teinud lisatööd kodus töid parandades, alati on õpetaja väikese raha eest toetanud klassijuhatajana mures õpilasi.
Kolmandaks tuleb ümber hinnata hindamisealused ja hindamistegevused, mis võtavad õpetaja töövälisest ajast palju tunde. Ennastjuhtiva õpilase kõige tähtsamad oskused on eesmärkide püstitamise ja tööplaani praktilise teostamise järel hinnata ise oma töö tulemuse vastavust soovitule, eesmärgile. Selleks on digiajastul lõputult võimalusi, nii et mitte õpetaja ei pea tunnikontrolle kodus parandama.
Juba algklassidest alates võivad õpilased näiteks oma matemaatikaülesannete lahendamise erinevaid teid ja õigeid vastuseid ise leida kasvõi arvutist või paberil vastustelehelt, vajadusel siis ise uuesti arvutades, et oma vigu parandada.
Kui me vanaviisi jätkame, väsivad ka tugevamad koormakandjad koolis. Nooremad õpetajad mõistavad juba esimese aasta järel, et sellise töökoormusega ja niisuguse emotsionaalse pingega töö pole mõistlikult tasustatud ega piisavalt toetatud.
Nad armastavad lapsi ja on vaimustatud oma ainest, aga nad murduvad ja pettuvad, kui nende uuenduspüüded põrkuvad vastu kivikõva traditsioonide seina: «Nii on see asi alati olnud!»
Alati on õpetaja teinud lisatööd kodus töid parandades, alati on õpetaja väikese raha eest toetanud klassijuhatajana mures õpilasi, alati on tegelenud tasuta vabatahtliku tööga huvialaringides, alati on ka sunniviisiliselt suhelnud keeruliste lapsevanematega ja alati on osalenud logiseva koolijuhtimise tõttu vaid paberile jäänud arengukava koostamisel.
Nad ei räägi oma muredest, sest abi pole nii või teisiti tulemas. Enesekaitsena tuleb hoopis pahameel, masendus või küüniline suhtumine.
Läbipõlemine ega soov koolist lahkuda ei teki üleöö, vaid koguneb väikeste tilkadena karikasse ajapikku. Siis võib tulla äkki mingi ootamatu sündmus, mis täiesti vaiba alt ära tõmbab, ja õpetaja esitab lahkumisavalduse.
Mõnel juhul on need pidevad väiksed ebameeldivad kogemused argipäeva koolielus kui tilgad, mis lõpuks kivi purustavad. Ka mitmeid aastaid välja kannatatud tööstress sööb viimaks tervise ja välja lööb selline tervisehäda, mis paneb valima – kool või elu ja tervis.
Enne seda enamasti meie õpetajad kannatavad välja. Vähemalt vanemad õpetajad, kellel kodu ja elu koolile lähedal ning puudub ettevõtlikkus täiesti uue tööga alustada.
Nad ei räägi oma muredest, sest abi pole nii või teisiti tulemas. Enesekaitsena tuleb hoopis pahameel, masendus või küüniline suhtumine. Äraütlemine igasugusest lisatööst ja tunnivälisest suhtlemisest. Tervisehädad ja väsimus. Halvad suhted või põgenemine oma töömulli. Pole jõudu, tahtmist hoida häid suhteid ka õpilastega, koolitustel õpitut katsetada oma töös ega mõeldagi mingitest uuendustest.
Empaatia, loomingulisus ja uuendused vajavad emotsionaalset jõudu ja energiat. Seni kuni iga õpetaja ainus mõte on – välja puhata! – pole jõudu olla säravate silmadega rõõmu, huvitavat õppematerjali jagav eeskuju ega ka toetaja õpilaste vaimse tervise murede puhul. On ju teada, et iga inimese enesekaitse lülitub tööle, kui endal on mured ülepea. Siis pole energiat ega märkamist teise inimese toetamiseks.
Õpetaja silmade sära ei märka ega ei nakata aine õppimisega raskustes õpilast. Ei nakata ega aita ka väsinud, stressis ega masenduses õpilast, kellel oleks vaja hoopis abi ja mõistmist. Väsinud õpetaja ei suuda seda teha. Ja siin sulgubki ring.
Kurnatud õpetaja ei suuda ise oma töökorralduse muutmisest isegi mõelda, veelgi vähem seda teoks teha. Kui on raske, on kõige kindlam minna sissesõidetud rada pidi, isegi kui see pole mõistlik.
Ka oma olemasolevate võimaluste, kasutamata ressursside nägemine, rääkimata nende kasutusele võtmisest, pole jõukohane. Mida siis rääkida tulemuslikumast õpetamisest ja uuenevast lähenemisest õppimisele, mida oleks nii väga vaja õpilastega jagada, et kiiresti muutuvas maailmas toime tulla.
Pole vaimset jõudu vaadata näkku oma eksimustele, kuigi teised nendest räägivad.
Siis tulevad konfliktid õpilaste ja lapsevanematega. Selle asemel, et jõuda headele kokkulepetele, lisandub hoopis arusaamatusi, õpilastele märkusi või ka halbu hindeid. See on õpetajale endale raske, aga ainus võimalus kuidagi oma emotsioonide ja pingetega toime tulla.
Paljudes koolides pole harjutud reageerima üksiku õpetaja tööraskuste ja töömurede korral. Vahel võib olla suurimaks takistuseks õpetajaelukutse tabuteema – üksinda peab hakkama saama ja ei tohi oma nõrkustest, eksimustest ja abivajadustest rääkida!
Juhtkonnaski pole inimestel aega. Pole mentorit, kelle põhiline ülesanne oleks teada õpetajate tegelikku olukorda tunnis ja aidata. Mentorit pole tihti noortele õpetajatelegi, rääkimata siis aastaid raskustes olnud õpetajatest.
On õpetajaid, kelle tundide vaatluse järel (kui neid üldse toimubki) nende suuri raskusi ei märgatagi, rääkimata toetamisest hea nõu või suuna andmisega. Kriitikat ei suuda ükski mures õpetaja vastu võtta.
Uute võtete kasutamiseks on nende sisu ja kasulikkust vaja kõigepealt mõista, siis hakata astuma sammhaaval, proovides muutusi sisse viia. Selleks on vaja psühholoogilist tuge, nõustamist ja arutamist kellegagi, kes on seda võtet kasutanud.
Kes võiks alustada töökorralduse muutmisest koolis, nii et õpetaja saaks toime ka väiksema koormuse ja aeglaselt kerkiva palgaga? Õpetajad peaksid siis veel koolis vastu!
