Jõulude eel 2021
Kui Sa pöörad oma vaimusilmad iseenda poole, oma südamesse, mida siis Sa seal näed…
Muret ja hirmu, kahtlusi ja pettumust – niisugune võib olla tavaline olukord.
Võibolla me pole harjunudki oma südame olukorda uurima ja rändame päev- päeva järel siin maisel teekonnal raske südamega.
Olen lugenud viimasel ajal uuesti Trygve Gulbransseni väga head raamatut, mis on ka Mikk Mikiveri poolt linti loetud „Ja taamal laulavad metsad“.:
See räägib ühe vana suguvõsa eluteekonnast Norra metsade keskel. Mida lõpupoole kahe osa raamatutega jõuan, seda rohkem räägib see jälle mulle ka minust endast. Ühe inimese tavapärasest pimedusest oma elus ja võitlusest südames pimeduse ja valguse vahel. Nii on elu täis mõistmatust ja muret. Valguse võit inimese südames tähendab paljudel juhtudel suurt võitlust, eneseületamist ja sügavat palvet Jumala poole.
On päevi, kus isegi palve, muusika ja kõigi halbade kanalite kinni panemine ei aita. Siis on vaja minna loodusesse Jumalaga kõnelema.
Lukud ja riivid ees, kinnine, kalk ja külmunud süda…
Kas pole see mitte ka üks tavaline olukord mõne inimesega?
Johannese evangeeliumi 3.peatükis on kirjutatud:
„Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.“
Viha on kõige tugevam lukk südame uksel.
On inimesi, kellel „pole aega“ mõelda oma elu üle, arutleda ja analüüsida ennast. Tihti on need inimesed otsustanud kunagi – vaid neil on õigus ja nad ei alandu.
Kui inimene on tundnud ülekohust ja ebaõiglust, siis on nii libe tee pikkadeks aastateks sulgeda oma süda kõigi ees. Jumala ees samuti.
„Minul on õigus!“ – nii on paljudel juhtudel selge, et sellise veendumusega mitte midagi sinna südamesse ei pääse. Mõnikord ka lähedaste soov läheneda ja armastada…
Ja samas võib sama inimene tunda hirmu vaadata enda sisse, enda tegude peale, enda lähedaste tunnete peale temaga seoses. Parem ta ei vaata, parem lihtsalt läheb edasi või teiste juurde või teise kohta…
Jumal näeb ikka ja ootab inimese julgust vaadata peeglisse, vaadata enda peale, teha südame uks lahti ja lasta valgus sisse…
Jõuluvalgus südamesse!
Anna Haava kirjutab ja Reinaru vennad laulavad:
„Sa südames nüüd pane
kõik küünlad põlema
ja ära pimedusel seal aset anna sa.
Kas oled kurb või haige—
sa looda, kannata
ja usu, valukarik saab viimaks tühjaks ka.
Ei igavest või kesta
ei ükski oht, ei õnn,
ning sagedast su valu sul õnnistuseks on.
Sa südames nüüd pane
kõik küünlad põlema
ja ehi oma hinge sa taevarahuga.“
Õnnistatud jõuluaega ja rõõmu südamesse!
